Retseptsioon

VEEL VÄIKSEM KUI FERDINAND

Pille-Riin Larm. Ilmunud ajakirjas Looming 4/2020

Kaur Riismaa: „Väike Ferdinand”. „Vihmakass ja Kakerdaja”, 2019. 318 lk. Kaur Riismaa romaanid lähevad järjest paremaks. „Väike Ferdinand” on „Pühamäe” ja „Pimeda mehe aedade” järel tema kolmas romaan ja paistab, et ei jää viimaseks, sest Seitsmeaastasesse sõtta sattunud kaupmehe Ferdinand Kleini teekond katkeb raamatus poolelt — —

Ferdinand Klein on väike isikuna, mitte kogult. Muidugi on Riismaa romaan katse kirjutada n-ö mikroajalugu, kujutada XVIII sajandi suuri sündmusi üksikisiku vaatepunktist, kuid niisamuti piiluda ühte nii-öelda väiksesse hinge. Missuguseks ta end vormida laseb? Kas ta laseb? Õigupoolest on kahju, et ratio ajastusse paigutatud peategelane on ise suurte ideede suhtes võrdlemisi immuunne: kas või noore Immanuel Kanti kirjutised, millest nende ühises kodulinnas Königsbergis üksjagu räägitakse, jätavad ta leigeks.

Ka suurem osa Ferdinand Kleini seiklusi mõjuvad paljudest põnevatest detailidest hoolimata justkui poolunenäoliselt, näed neid ja ei näe ka, kõik libiseb pealispinnal mööda, otsid Kleini ja ta mikroajalugu nagu pungis silmadega Saksi sõdur jõeäärses udus. Seevastu perekondlikud (mälu)pildikesed on detailsed alates söögilauavestlustest kuni lühtrist kostva tilinani: „Sol… ja sol, la-diees, vibrato, ja si, esimene takt.” (Lk 39.) Kui need kolm nooti asuvad heliredelil peaaegu kõrvuti la-dieesi ja si vaheline intervall on ainult pool tooni ehk kriipiva kõlaga väike sekund —, siis romaani inimsuhete emotsionaalne ulatus on kahtlemata laiem ning äratab lugejaski nii südamlikku toetust kui ka õõva. Küllap on autor selles teemas tahes-tahtmata rohkem „sees”, ükskõik kui palju materjali ta XVIII sajandi olustiku ja mõtteloo kohta ka kokku ei kanna.

Jah, just perekondlikke stseene võib pidada teose suurimaks õnnestumiseks, olgugi Ferdinand oma perekonna suhtes mõnikord tümikas. Näiteks tundub esiotsa hämmastav, kui tuimalt ta suhtub ühe oma poja, Helmuti surma („Jehoova annab, Jehoova võtab,” lk 90), kuid peagi näeme, et ta siiski ei pääse sügavast leinast. Helmuti mälestus jääbki Ferdinandi teadvuse pinnale kerkima ja võimalik, et kogu järgnev odüsseia läbi Saksamaa ei ole vajalik mitte sõber Helde päästmiseks, vaid omaenda hinge selitamiseks. Näib nii, et Ferdinandi suhteid poegadega on varjutanud enne laste sündi saadud traumaatiline kogemus, 1745. aastal Hohenfriedbergi lahingus kogetud surmahirm.

Ka meeste sõpruse dünaamika on huvitavalt ja küllap usutavalt kujutatud — võib-olla ongi tõelised lahinguvennad võimelised aja möödudes üksteist maha lööma. Veel suurema veenvusega on aga kujutatud Ferdinandi ja tema naise Anna vaikset võõrdumist ja igatsust. See käib peaaegu märkamatult, tasapisi ja vääramatult nagu uppumine või kauge Lissaboni maavärina võnge.

Muidugi on Anna ajaloos veel väiksem isik kui Ferdinand. Ta on pärit linnast, mille nimi Ferdinandile kohe ei meenu, küll aga see, et linn kosub juba pool sajandit sõjast. „Suures Põhjasõjas olid selle linna elanikud viidud Siberisse, linn põles mitu korda, oli sedaviisi justkui oma süütuse tagasi saanud vanamoor…” (Lk 25.) Aa, Derpt, no muidugi Derpt! Väike ebakõla näib seejuures olevat Anna ema talupoegliku nime Liiso ja seiga vahel, et Anna loeb raamatuid, sest eesti tüdrukute seas ei olnud toona raamatute lugemine levinud. Võimalik, et Anna vanemad esindasid n-ö saksastunud eestlasi või olid sõlminud mesalliansi ning Anna oli saanud oma aja ja soo kohta hea hariduse. Huvitavalt juurdleva, kuid koduseinte vahele mõistetud naise vaimse ruumi kujunemise kohta tahtnuks rohkem teada saada. Üleüldse tahtnuks Annast rohkem teada saada, naisest, kelle mina on lõputute askelduste käigus kaduma läinud, kes leinab lausa nelja last, mitte ainult perekonnaäri jätkajana nähtud ühtainust, ja kes kardab järjekordse raseduse katkemise pärast.

Romaani lugemise teevad esiotsa keeruliseks ajalised hüpped, kuid see ei näi olevat autoril mõeldud ei lugeja eksitamiseks ega sündmuste tausta selgitamiseks, vaid tähelepanu osutamiseks millelegi muule: ka meie mälestused on hüplikud. Sündmuste toimumise ajal me ei tea, missugune samm on saatuslik. Ja tagasi mõeldes ei ilmu sündmused enam lineaarselt, vaid segipaisatud ja puuduvate tükkidega mosaiigina.

Veel enam, ka aeg ise näib romaanis olevat segi paisatud ega kulge ühtlaselt. Anna kohtub oma magamistoas isevärki ajaränduriga, Ferdinand aga Dresdeni lähistel ürgse hiiglasega. Üks teose meeldejäävamaid episoode kirjeldab aga Dresdeni pommitamist 1945. aasta veebruaris. Selle episoodi jutustaja töötab praeguses Dresdeni Panometeris, muuseumis, kus saab, nagu internet tutvustab, näha kaht linnapanoraami: 1756. aasta omaja 1945. aasta hävituse järgset. Romaanis antakse pommitamine edasi väikese tüdruku vaatenurgast, jutustaja nimetab kogetut ärgates déją-vu’ks (lk 17), kuid mulle näib, et autori meelest see ei olnud déją-vu, vaid ta on siin sihilikult sõlminud kokku mitu sajandit ja leidnud ka paar nende vahel liikuvat müstilist tegelast. Ei ole vahet, kas põleb XVIII sajandi Lissabon, XX sajandi Dresden või muistne Ekbatan, romaanis põlevad need korraga.

Kas aeg on nagu kihilised laamad, mis aeg-ajalt maapõues toimuva sunnil nihkuvad? Võib-olla kulgeb aeg nagu palgid jões ning osav hüppaja saab neid mööda teisele kaldale? Võib-olla on tõesti võimalik kõverdada Päikesesüsteemi üksnes veidi kõverat aegruumi sedavõrd, et aeg kaardub tagasi ja saab võimalikuks minevikku rändamine. „Minu arvates on see väga oluline uurimisteema,” on nentinud viimase kohta kosmoloog Stephen Hawking, „aga sellega tuleb tegeleda ettevaatlikult, et mitte veidriku silti külge saada.”1 Aga ehk on aeg hoopis „nagu aedviljasupp, kõik sündmused, porgandid ja kaalikad ujuvad seal korraga sees” (lk 298), või iseendasse suubuv Kleini pudelike, juhuste ja hetkede kokteilist pilgeni täis ja üle ääre ajav fontään. „Läbi kõigi oma raamatute olen otsinud / aja kuju,” on Kaur Riismaa kirjutanud luulekogus „Kogemata”. 2 Kas ta on selle nüüd kogemata leidnud?

Sealsamas kogus luuletuses „Kronofüüt” on Riismaa kirjeldanud omaenda déją-vu kogemust Tallinnas Vabaduse väljakul. „Kuulasin konnasid vallikraavis, / ja kissitasin kõrvu, / et kas ma kuulen laineid väljaku liivas, / aga ei, see… niit, / just nimelt niit, oli nõrk või katkenud, / aga ta oli seeneniit, / ja mina ise olen aja sees / nagu olen maa all seene sees.” Kosmiline string, mitte seeneniit, tähendaks seepeale ilmselt Hawking, „teoreetilise füüsika tähelepanuväärne idee, mis ei paista ulmekirjanike hulgas erilist populaarsust kogunud olevat. Stringid on nööride moodi, sest pikkust neil jagub, aga läbilõige on tilluke.”3 Kosmiliste stringide abil oleks aegruumi kaarutamine ja minevikku rändamine võimalik küll.

Hästi. Mida ütleb see kõik meie aja kohta, küsite. Miks peaks lugema „Väikest Ferdinandi” just praegu, just Eestis? Aga miks mitte, kui teos on huvitav, mitmekihiline ja kirjutatud nauditavas keeles. Ja ega ole ju suurt vahet, kas senine maailmapilt ja -kord mureneb XVIII või XXI sajandil. Kui see juhtub, siis vääramatult kogu kontinendil. Muutused toovad kaasa rahutuse, kes teab, kuskil võib-olla sõjagi, mille päästab valla kellegi solvumine mõne pealtnäha pisiasja pärast. Ja ainult väike inimene mäletab siis täpselt, mida ta sel päeval tegi — „sel päeval ma olin aias ja korjasin esimesi õunu; sel päeval ma pesin pesu, kui poeg tuli ja ütles, et tal on nüüd minek” (lk 143). Väike inimene ei oska hinnata ajalugu ega elu riikide ja kontinentide skaalal, kuid ta armastab kuupäevi, tõdeb autor tabavalt. Kui saaks veel teada, mida tegi Seitsmeaastase sõja puhkemise päeval väike Anna…

1 S. Hawking, Lühikesed vastused suurtele küsimustele. Tlk Marge Paal. Tallinn, 2019, lk 130.

2 K. Riismaa, Kogemata. Tallinn, 2018.

3S. Hawking, Lühikesed vastused suurtele küsimustele, lk 129.