Suurepäralisi uudiseid! Minu neljas romaan “Jaanalind, kägu, kajakas” ilmus 2020. aasta lõpul kirjastuselt Vihmakass ja Kakerdaja. See on 500 leheküljeline romaan sellest, mismoodi meie, tavasurelikud adume ajalugu ning mismoodi ajalugu kohe kuidagi adutud ei taha olla.
Kõik romaani tegelased on fantaasia viljad, aga nad satuvad tõeliste sündmuste keskele: 1755. aasta Lissaboni maavärin ja punane lumi Alpides 1806. aastal – kuulus “ära jäänud suvi”, mille ajal Mary Shelley oma “Frankensteini, ehk moodsa Prometheuse” kirjutas. Või ka meile ajas ja ruumis lähemad sündmused nagu Charles Leroux’ langesirmihüpe Tallinnas 1889. aastal. Lugu ulatub üle kahesaja viiekümne aasta ning tegelased elulevad Königsbergis, Lissabonis, Como järve ääres Itaalias ja Tallinnas, või ka veidi obskuursemates paikades nagu King of Prussia linnake Pennsylvanias.
Me ei peaks ajalugu liiga tõsiselt ja naeruta võtma. Sest ajalugu meid liiga tõsiselt küll ei võta.